Olen eksinud surnuaeda, ei tea kus on mu kodu, lumi on maas ja hakkab juba vaikselt hämarduma. Eemal on kirik, mida lähemalt kirjeldada ei oska, aga pilt on mul silme ees. Lähen sinna, lootes abi leida. Alguses ei ole kedagi näha, kuid järsku ilmub mu selja taha munk, kes ajab judinad peale. Võib-olla selle pärast, et tema iiristes puudub värv, need on ühtlaselt hallid ja mitte midagi ütlevalt tühjad: ta on pime. Tema kõrval seisab üks venelane ning suhtlemine käib inglise ja vene keeles, kuigi ma eriti viimast ei oska.

Järgmisel hetkel leian ennast põgenemas üle haudade ja laipade. Poen läbi augulise traataia ning jooksen kogu hingest: saaks ainult kaugemale! Näen eemal maja ning jooksen sinna peitu, üles vaadates näen varisemisohus katust.

Küüned on katki, kops koos, täielik paanika, kodu ei leia endiselt üles. Vähemalt raputasin vist need värdjad maha, mis iganes nad ka ei tahtnud…

Vaatamata kellaajale (0:41), pean ma millegi loomingulisega tegelema. Ma lihtsalt pean! Tunne on selline...

Ja jälle tahaks ma midagi kirjutada, aga ei tea mida. Ometi on nii palju öelda! Või peaksin hoopis vaikima? Ah krt, kes seda teab! Nagu Vennaskonna "Õhtud Moskva lähistel" sõnad:"Raske kõnelda, raske vaikida, kõigest sellest, mis südames."

Inimesed on ikka mõnusad noliferid, mina kaasaarvatud. Isegi jõulude ajal passivad MSNis ja facebookis.. Aga noh..mis muud ikka teha on? Ega koguaeg ei istu ju perega laua taga ega aja praadi ja verivorste näost sisse.

Just nüüd hakkasin ma kevadet ja suve ootama! Lihtsalt tuli selline igatsus peale. Eelmine aasta ei olnud mul mingit igatsust...okey, lõpupoole tuli!

Tahaks midagi lahedat teha. Nt veeta ülilahe nädalavahetus koos sõpradega. Kahjuks pole hetkel väga aega, sest peab hakkama tuupima eksamiteks.. Esimene eksam on botaanika, mis toimub juba 3 või 4. jaanuar. Ei taha üldse mõelda eksamitele! :/

Peaks lugema enda isa raamatut "Hetk", et ennast õppimise asjus joonele saada. Seal vist räägib ka mingist enesemotivatsioonist vms..ple väga süvenenud, aga sisukorras tundus olevat sellekohaseid teemasid vms.

If the accident will!

Täna tuli kohutav tahtmine uurida Osmussaare saare kohta infot. Kunagi ammu aastaid tagasi sai seal käidud, aga see saar on hakanud uuesti mu peas mõlkuma sellest ajast peale, kui me seda Nõva rannast üle mere nägime.

Mõnus on kiikuda pimedas lastemänguväljakul Kalev SPA taga mingisuguse ümmarguse võrkkiigega, juua Fizz splitserit ja süüa kõrvale Gouda Black juustu...

Ma hakkan vaikselt juba ära harjuma, et ma pean arvestama enda elus ainult iseendaga. Noh asjades, mis puudutavad mind ennast...Ah ma ei oska ennast jälle väljendada :D

Ühesõnaga... jah...

Elu on nii palju lihtsam: pole tülisid, ple probleeme.

Kuidas teie käituksite või mis näo teeksite, kui näeksite öösel kell 23:30 riigikogu ees kahte isikut: tüdrukut pidžaama pükste ja veinipudeliga, kes koguaeg naeratab ja tundub omas maailmas viibivat, ning poissi kes mängib kidrat, nagu see oleks kogu tema elu ja hing?

Mõnus on istuda hommikul sügiseses jaheduses maja trepil keset pärapõrgut, juua kuuma piparmünditeed ja vaadata kaugusesse suurele põllule.

Hetkel passin koolis ja mul on jälle umbes kaks tundi vaba aega... Ma ei mäletagi, mida ma siia kirjutada tahtsin...ennem oli mõte olemas...

Vahest tahaks lihtsalt midagi kirjutada, et mõistus päris sõlme ei jookseks. Kui ainult teaks mida kirjutada. Nii palju oleks öelda, aga ei oska ja ei tea.

Kas Sina mäletad, mis tunne oli väiksena jalgrattaga sõita?

Mina mäletan küll...

Täna viimast päeva Pärnus. Kolme päeva jooksul olen ma näinud vähemalt viite tuttavat. Vesi on soe, ilm mõnus, kahjuks on mul räme nohu, mis asja veits ära rikub.

Kohale saime häälega, tagasi lähme rongiga, sest ei viitsi hääletamise jaoks linnast välja kõmpida. Hääletamine on tore - säästab raha! :D Me säästsime sellega 63 kr ja kui tagasi kh hääletada, oleksime kokku säästnud 126 kr.

Leidsime vanalinnast hea odava baari, kust saab normaalse raha eest kõvasti kõhu täis. Praad maksab u.60 kr, seljanka 20. Sattusime sinna esimest korda, kui kogu meeskond pidas koka sünnipäeva. Kari tüdrukuid tantsisid Jüri Homenja saatel ja laulsid kõiki laule kaasa :D see oli väga kummaline. Järgmine päev läksime jälle sinna sööma ja endiselt tuli kõlaritest Jüri Homenja...

Silver joonistas endale rannas kõhu peale päiksekreemiga smile'i. Ülejäänud kõht ja rind põlesid tal punaseks ja nüüd on tal kõhu peal valge smile! :D See näeb lihtsalt koom välja :D Kui ma hiljem viitsin ja Silver lubab, teen ma sellest pilti ja panen ülesse siia! :D

Ma oleksin tahtnud eile täiega võrkpalli mängida, aga mul pole palli ja kellegi juurde ei julge kh minna ja küsida:"kas ma võin ka mängu tulla?", sest ma nii koba ju :D ma ei oska mängidagi, aga õudne tahtmine on küll. Oleks mul raha, ostaks ise palli! Aga jh, raha pole, seega peame läbi ajama Elise ostetud 25. kroonise sulgpalli komplektiga, mille reketid on s*tad ja pallid lapergused :D

Täna hommikul Postimees online'i lehitsedes, avastasin häiriva asja: mõned reklaamid on täiesti kohatud. Õigupoolest ei ole sellel konkreetsel reklaamil viga midagi, on ju tore, et korraldadakse heategevusprojektse jms, aga selle tegi kohatuks Anu Saagim.
Reklaam ei läinud kokku selle artikliga, sest juttu oli kuidas kaitsevägi esitles 3D formaadis reklaamklippi ja kõrval oli sõduritest pilt, mis tundus olevat nagu sõjatandril vms. Kerisin natukene allapoole, et hakata huviga artiklit lugema, aga mu tuju oli kohe kadunud, kui nägin Anu Saagimit ilma aluspesuta eputamas, nagu oleks just tema ilma oma aluspüksteta ja tuule poolt üles kergitatud kleidiga see, kelle pärast peaks osa võtma heategevusprojektist. Mind paneb see lihtsalt ahastama, kui maitselagedad on inimesed.

Siin pilt sellest artiklist ja reklaamist.

Mul on vahel tunne, et mind ei eksisteerigi üldse, või kui eksisteerin, siis ainult enda maailmas enda mõtete ja unistustega... Jälle on tekkimas selline "mulli" tunne, kuid mulle ei meeldi see. Ma kardan liiga endasse tõmbuda ja kõik endast eemale peletada...

Ühesõnaga...Misiganes...

Õues oli mõnus...Niisama kõmpisime Zämmiga mööda Keilat ringi. Käisime Rõõmu Kaubamajas, ta ostis oma kassile süüa ja tahtis minu kassile ka osta, tuues ettekäändeks, et ta on suur kassisõber. :D Lõpuks väsitas käimine päris ära, aga vähemalt oli hea trenn.

Elisega lähme mingi aeg kirbukale, ärime oma ülearused riided ära :D Loodan, et keegi ostab ka!

Kunsti lõputöö on vaja välja mõelda, mõned mõtted juba on, eks paistab, mis edasi saab.

Bioloogia powerpointi peaks tegema, ei viitsi!

Laisk olen! Muudkui istun tiivanil, näksin kapsast ja passin msnis... Yeah..elu on põnev! (iroonia)

Ma olen tähele pannud, et olen viimasel ajal väga tihedalt siia kirjutama hakanud. See blogspot on nagu isikliku päeviku asemel juba, kuigi siia ei anna kõike kirja panna ;).

1. Tegin täna megahea söögi: ahjukala, pruun riis ja roheline salat oliiviõliga.
2. Rääkisin täna Anikaga ja ta lubas mulle saksast "Barfussi" DVD osta ja selle mulle suvel üle anda, kui ta Eestisse tuleb. Suur aitäh talle! :)
3. Täna puges kevad esimest korda päriselt südamesse!

Rohkem vist polegi midagi . Laiskus on peal nagu alati.

Ma ei tea, kuidas ma suudan need 3 ja pool nädalat veel koolis käia...

Ma hakkangi elama ainult ürituste nimel, et elu vähekenegi talutavam oleks. Nt Neljapäeval sõidame Elisega Tartusse ning õhtul kinomajja "Kättemaksukontori" maratoni vaatama, mis kestab 14 tundi (!). See lõppeb reede hommikul, siis koju magama ja õhtul jälle kinomajja "Püha Tõnu kiusamist" vaatama. Õppimisele ei taha mõeldagi...

Kohusetunne on täiega alla käinud viimasel ajal...kõigest on niii krdima savi lihtsalt..(ise ka ei usu kui savi)

Igastahes... Ma tõmban enda kalendris suure punase ringi ümber 21. aprilli, sest siis on lõpukell ning iga päev hakkan tõmbama päevakestele ristikesi, et aeg rutem läheks..Loodan, et see aitab ka elada...

Ma hakkan seda värki uskuma juba vaikselt.. :/

Suht pinda käib, kui päev otsa mõni laul kummitab...Terve tänase hommiku on selleks "Hüääni nutulaul", esitajaks Jää-äär. Hetkel kuulan J.M.K.E'd lootuses, et äkki saan selle laulu oma peast välja...

Ohjah... Miks ei kõlba inimesele mitte kunagi see, mis tal juba olemas on? Miks tahetakse alati huvitavamat elu jne?

Ma sooviksin, et saaks "vajutada" save nuppu, mis tagaks selle, et kui keerad elus midagi p*rsse, siis saad reloadida ennast tagasi sinna hetke, kus kõik oli veel nii nagu olema pidi. See garanteeriks selle, et hetkesoovid ei riku su elu ära. Minu puhul oleks sellisest võimalusest küll väga palju abi.

Ma tean, mu jutt on väga segane ja ma kahtlen, kas keegi sellest mõttest peale minu üldse aru saigi.

Vaheaeg on üks väga pikk pühapäev

Väsitav päev nagu alat: kaks kontrolltööd + järeltöö
Peale kooli pidin kirjutama essee Ameerika kirjanduse tunni jaoks teemal: Slaughterhouse-five as an Anti-War Book.
Vääga raske on kirjutada midagi, kui sul iga viie minuti tagant käib 7aastane tüüp küsimas, millal see ometi valmis saab ja mida sa sinna nüüd kirjutasid? :D Väga raske on ennast nii ruttu inglise keelelt eesti keele peale ümber lülitada. Õnneks sain suht ruttu valmis ningi loodan, et ma sain sellest raamatust õigesti ikka aru.

Käisin täna pagarikojast kh läbi..ei suutnud vastu panna ja ostsin endale šokolaadikoogi tükikese. Megahead koogid on Keilas seal Liisi Leivakojas või mis iganes selle nimi ongi :D Teenindus on kaa väga mõnus. Mees laulis omaette samal ajal, kui mulle koogi jaoks karbikest otsis :D Mulle meeldivad sellised kompleksivabad avatud inimesed.

Õhtu on ka väga mõnus: heegeldan sinist titetekki ja kuulan lemmikmuusikat :)

Pea on mõtteid täis, hing tundeid. Ometigi ma ei tea, millest kirjutada, aga siiski tahaks.

Laupäeval oli Keila kultuurimajas raamatulaat ja seal oli veel üks fotonäitus Keilast. Fotograaf oli kirjutanud seinale:"sahtlisse pildistamine on kuritegu." Ma hakkasin mõtlema, et peaks enda töödega ka midagi ette võtma, aga samas ma ei tea mida... Tegelt ma ju täitsa nö "sahtlisse" kh ei pildista, sest need on Deviantartis üleval...

Vahest kummitavad erinevad kummalised tunded jne..Leidsin viisi, kuidas neid natukenegi vaigistada...Ma hakkasin kirjutama enda toa seinale lauseid ja ütlusi, mis kirjeldavad seda, mida ma tunnen jne...See on hea moodus, sest keegi ei loe nendest peale minu mitte midagi välja peale sõnade. Minule aga ütlevad need laused väga palju... Minu lemmiklause tuleb Vennaskonna laulust "Õhtud Moskva lähistel" vms... Lause on: "Raske vaikida, raske kõnelda, kõigest sellest, mis südames.."

Ohjah....Ma ei suuda...Ma nii nii nii väga tahan juba kevadet ja soemaid ilmu, päikest! Ma ei taha enam lund...lumi on muutumas tüütuks...Ma endiselt kujutan ennast ette rohelisel murul päikse käes enda maakodus. Päeval saaks Jokega kokku ja teeks trenni :D

Samas on oht, et ma ei pääsegi mais majale ligi, kui terve hoov ujub...

Koolis me saime sõrmused kätte...ma panin selle keskmisesse sõrme, hiljem ei saanud enam kätte...üritades ära tirida, läks näpp lillaks! :D Suht naljakas oli vaadata tglt.... Läksin vetsu, lootes leida seepi, mida seal muidugi ei olnud. Õnneks sain sõrmuse siiski niisama kätte.

Selle asemel, et siin mingit jura ajada, peaksin ma selle jura kõik oma päevikusse kirjutama, mida ma pole ma ei tea mis ajast pidanud...aga siiski..peaks..peaks on tore sõna! Igastahes... Kunagi hiljem on hea lugeda, mida nt kaks aastat tagasi tegid. Ma vahel loen enda vanu päevikuid, võttes lahti nt tänase kuupäeva jne..Mälestused, mälestused..Vahel sooviks, et vanad ajad tuleksid tagasi.. Kõik need peod ja värgid, mis meil kunagi Zuuriku pool olid jne :D

Mega unekas on jälle...Pole ka ime: saksa keele tund ju siiski.

Hommikul sain teada, et me teeme lennuraamatu jaoks pilte. Ma oleksin tahtnud nagu ette kh teada, et vähekene inimlikum välja näha: oleksin end korralikult välja maganud, juuksed fööniga kuivatanud (muidu hakkab tukk möllama) ja kerge meigi teinud.
Selle asemel ma läksin magama kell 00:12 (äratus kell 5:50), tukk möllas jälle (olen nagu metslane) ja minu näost oleks võinud välja lugeda, et mind on öö läbi padjaga pekstud.

Ainus "lohutus" on see, et nüüd jäävad inimesed mind mäletama sellisena nagu ma iga päev koolis välja näen: unetuse käes piinlev zombie...

(Mul oli endast pilt kh joonistatud, aga mul ple scännerit :/ )

Vaatasin täna riigieksamite ajad ära. Viimane eksam, bioloogia, on 24. mai ja lõpetamine alles umbes 20. juuni kandis, seega on mul kuu aega vaba aega. Muidugi on millalgi ka kirjanduse koolieksam.
Mõtlesin, et tahaks peale riigieksameid maale minna, sest Kuijõe on ainus koht, kus ma saan rahulikult ja ilma negatiivse stressita olla. Mul on vaja kirjanduse eksamiks palju raamatuid läbi lugeda, ja seal on selleks ideaalne keskkond, kuna pole muid häirivaid ja mõtteid eemale viivaid tegureid, nagu nt internet.
Samas täiesti üksinda ei tahaks kaa minna... Kõhe tunne tekiks, eriti õhtuti. Mul on mingi väga elav kujutlusvõime. Ma hakkan endale ette kujutama asju, mida tegelikult ei eksisteerigi. Näiteks kardan pimedas läbi koridori minna, sest mõtlen, et ükskõik kes võib olla kardina taga, mis varjab pööningu treppi.. Tobe! Üksinda olles kuuled ka maja tavalisi hääli, mida koos teistega olles tähelegi ei paneks. Meil on nii, et kui gaasipliidil süüa teha, hakkavad pööningul sammud käima. Tegelikult on see lagi, mis praksub, vms.
Teiseks plaane segavaks faktoriks võib kujuneda ka ilm. Halva ilmaga ei tahaks eriti minna, sest poest on vaja käia süüa toomas. 12 km rattaga. :D Hääletada poleks mõttet, ennem jõuaksid jalgsi kohale, sest autosid sõidab vähe.
Rääkisin täna msnis Jokega ja ta ütles, et ta tuleb maale eksamiteks õppima ja siis me hakkame koos trenni tegema XD Ta lubas mulle õpetada, kui lõbus trenni tegemine olla võib.

Ma ei suuda enam oodata..Ma ei taha õue vaadatagi, sest olen enda mõtetega juba soojas mais ja kujutan ennast ette mõnusal värskel rohelisel murul raamatut lugemas. :D

Elu on nagu seebikas: inimesed tülitsevad, nutavad, lepivad, tülitsevad, karjuvad, ähvardavad, lepivad, norivad, tülitsevad, peksavad, ravivad haavu, lepivad jne jne.

Lugesin äsja kahe artikli pealkirja...
1. Britid arvavad, et kaer kasvab puu otsas
2. Brittide arvates annavad lambad peekonit

Ma poleks elusees osanud arvata, et nad nii lollid on..Kuigi jh...Ma siiski loodan, et enamus Britte on targemad...

Aastavahetusel olin Kolgakülas Luise pool koos Silveri ja Kerdiga. Lasime rakette, aga see pole üldse oluline. Oluline oli hoopis järgmine päev, mil teised tulid hullule ideele minna Luise sauna, mis asub täielikus pärapõrgus, majast täiega kaugel ja autoga saab maksimaalselt 2 km kaugusele. Ma olin esialgu vastu, sest me oleksime pidanud läbi väga paksu lume sumpama kogu selle tee ja saunas oleks niikuinii jääkülm. Minu algsest vastuolust hoolimata me läksimegi sinna.
Autoga kohale jõudes pidime me kõigepealt kaevama tee äärde põllule puusakõrgusesse lumme parkimisplatsi. Peale seda hakkasimegi lumes seiklema. Ma olin rivis kõige viimane, kuid sellest hoolimata oli väga raske käia, sest lumi oli endiselt põlvini. Peaaegu iga paarisaja meetri järel tegime puhkepausi ja kõik olid täiega läbi. Tee tundus pikem kui kunagi varem ning sauna juurde jõudes olime täiesti läbi. Mina ja Luise läksime kaminasse tuld tegema ning poisid läksid teed jõeni kaevama, et vett saada. Seal oli neil rinnuni lumi olnud.
Alguses ei tahtnud lõke eriti põlema minna, kuid lõpuks õnneks siiski läks. Sauna jõudes oli meil kõigil lumes sumpamisest nii palav, et toas tundus lausa soe ja mõtlesime, et siia võib ööseks jääda küll, hiljem aga hakkas uuesti külm.
Kükitasime kõik kamina ees, kust tuli mõnusat soojust ja küpsetasime lõkkes mingis suvalises plekk-kausis verivorste, mis tulid ülihead...lõhnasid nagu šašlõkk. Mitte keegi meist polnud elusees nii häid verivorste saanud ja arvatavasti ei saa ka enam kunagi. Need olid lihtsalt superhead! Hiljem tegime vesipiipu ja jõime külma hõõgveini, mis oli üllatavalt hea.
Hommikuni meil puid ei oleks jätkunud ja endiselt oli väga külm, kui kaminast eemale minna. Me otsustasime tagasi koju minna. Ma arvan, et see oli hea mõte, sest me oleksime seal lihtsalt ära külmunud, sest kamin polnud eriti midagi kütnud, kuna vesi ämbrites oli vahepeal jääkirme peale võtnud.
Tagasiminek oli lahedam ja kergem kui tulek. Luise leidis saunast mingi vilditud kahe sarvega/kõrvaga mütsi, mille ta Kerdile pähe andis. Kert nägi välja nagu mingi viiking või kass :D. Tüübid võtsid kaks tõrvikut kh kaasa, mis andsid lahedat valgust. Nii me hakkasimegi umbes kell 1 öösel läbi pimeda metsavahelise tee/aasa minema. Me moodustasime väga veidra vaatepildi: Kert oma "viikingimütsi" ja tõrvikuga, Sillul oli seljas vanaaegne nahast mantel ja käes tõrvik, minul oli labidas üle õla ja Luisel oli kirve käepide kotist väljas. Mul oli tunne nagu me oleksime tegelased mingist Narnia sarnasest kogupere filmist. Lõpuks jõutsime autoni, ning selle seitsme-kaheksa tunniga oli autole peale sadanud umbes 20cm paksune lumekiht.
Autoga sõitma hakates tuli raadiost mingi hull usklik matusemuusika. Mõlemal pool teed oli pime mets ja lumi, ning silver ütles, et see on nagu surmalaul. Ma käskisin tal jaama vahetada ja vait jääda, sest see oli väga kõhedust tekitav. Alguses läks tee üsna järsult ülesmäge ja me pidime poole mäe peal seisma jääma, sest kõik lumi tuiskas auto alt esiklaasile ja nähtavust polnud ollagi. Me jäime tänu sellele lumme kinni ja jändasime seal tund aega. Lõpuks Kert otsustas panna Luise rooli, kellel pole lube. Luise oli tubli ja sai ilusti hakkama kohapealt äraminekuga järsul lumisel kallakul. Meie kolmekesi lükkasime autot tagant ja lõpuks jõudsimegi ülesse välja.
Suht jube oli sõita sellise suure lumega, mingit pidavust autol ei olnud ja sõitsime täiega peateele välja. Õnneks keegi teine hull peale meie kell kolm öösel autoga ei sõida, nii et pääsesime eluga. Tee otsast panime kah mõnuga mööda, sest pidurdamisest polnud lihtsalt kasu...
Luise poole jõudes olime kõik megaväsinud ja oli tunne nagu oleksime täiega palju trenni teinud vms..aga tglt tegimegi: lumes sumpamine, kühveldamine ja auto lükkamine.
Kodus saime sooja glögi pähklitega ja maitsvaid juustukukleid. :)