Olen eksinud surnuaeda, ei tea kus on mu kodu, lumi on maas ja hakkab juba vaikselt hämarduma. Eemal on kirik, mida lähemalt kirjeldada ei oska, aga pilt on mul silme ees. Lähen sinna, lootes abi leida. Alguses ei ole kedagi näha, kuid järsku ilmub mu selja taha munk, kes ajab judinad peale. Võib-olla selle pärast, et tema iiristes puudub värv, need on ühtlaselt hallid ja mitte midagi ütlevalt tühjad: ta on pime. Tema kõrval seisab üks venelane ning suhtlemine käib inglise ja vene keeles, kuigi ma eriti viimast ei oska.

Järgmisel hetkel leian ennast põgenemas üle haudade ja laipade. Poen läbi augulise traataia ning jooksen kogu hingest: saaks ainult kaugemale! Näen eemal maja ning jooksen sinna peitu, üles vaadates näen varisemisohus katust.

Küüned on katki, kops koos, täielik paanika, kodu ei leia endiselt üles. Vähemalt raputasin vist need värdjad maha, mis iganes nad ka ei tahtnud…