Elu on nagu seebikas: inimesed tülitsevad, nutavad, lepivad, tülitsevad, karjuvad, ähvardavad, lepivad, norivad, tülitsevad, peksavad, ravivad haavu, lepivad jne jne.
See on nagu surnud ring, millest on neli väljapääsu, kui sedagi....
1. allud inimeste soovidele, ennast täiesti tahaplaanile seades ja allasurudes oma isiksuse, ühesõnaga, muutud vaimselt orjaks...
2. Leiad inimese, kellega on hea sobivus
3. tõmbad ennast lihtsalt oksa (nii käituks ainult täielik idioot)
4. ei lase kedagi ligi
See on lihtsalt hämmastav, kuidas aju blokeerib enamus halbu mälestusi ja toob esile just neid häid, mida sel hetkel ei tahakski meenutada. Tahaks lihtsalt olla ilma mõtlemata enda väikeses maailmas ja siiski põdeda mõttetute asjade pärast vastu enda tahtmist.
Ma ei saa aru inimestest, kes otsivad raskustest väljapääsu enesetapust. Ma olen endiselt arvamusel, et nad muudavad enda elu sellega ainult raskemaks. Alguses võib neil ju olla tunne, et "JESS! Pääsesin kõigest sellest pasast ja ei pea seda enam elusees taluma" vms. Nad ei mõtle sellele, et võib-olla peavad nad ülevalt pealt nägema kuidas nende lähedased inimesed selle lolluse pärast kannatavad. Pole just parim väljapääs raskustest, või mis?
Peaks raamatuid lugema, lugemine viib mõtted eemale, loob täiesti uue maailma, kus sa võid kasvõi hetkekese viibida. Viib su näiteks 15. sajandilisesse Pariisi, mis oli täis õelust, kurjust ja ülekohut...
Aga jh... 2010 on lugemisaasta. LUGEGE!!!!!
Kui te ei tea, mida lugeda, küsige minult, ma soovitan! ;)
1 comments:
Olen sinuga üsnagi nõus. Kohati tundub nagu elu on üks suur draama, nagu oleks teatrisse või veel hullem, kuhugi seebikasse sattunud xD
Elu võib olla ka kohutav tragöödia, kuid lõppkokkuvõtteks on elu just selline, milliseks me ise ta teeme..
Ehk koguni siis ilus muinasjutt..
Jaksu ja jõudu! :)
Post a Comment