Ma arvan, et filmile peaks olema vanusepiirang vähemalt 16, mitte 14 aastat, sest seal olid ikka päris karmid ja räiged stseenid ning osad noored, kellel pole veel mõistus päris peas, võivad hakata neid imiteerima, arvates, et see on naljakas, kuigi tegelikult ei ole. Nad ei pruugi mõista selle filmi tõsidust. Näiteks kinos minu taga istusid kaks umbes 15 aastast tüdrukut, kes iga pisema asja peale itsitasid ja naersid, kuigi tegelikult oli asi naljast väga kaugel. Samuti ei soovitaks ma filmi vaadata nõrganärvilistel. Minu arust oli filmis kasutatud muusika ja näitlejad hästi valitud, kuna näitlejad tulid oma tööga hästi toime ja suutsid anda inimestele edasi emotsioonid ja asja tõsiduse. Ainukesed asjad, mis mind filmis häirisid olid oksendamis ja vägistamis stseenid, kuna ma olen ise ka natuke nõrganärviline. Film pani mind mõtlema ka enda elu üle. Ma mõtlesin, et kuidas mul on vedanud, et mul on olemas perekond, kes minust hoolib, mõnus kodu kuhu igal ajal minna ja ka soe toit laual. Minu lemmik asi filmis oli Rassi ütlus: „ Iga noor peaks elus kasvõi korra uskuma, et surm on uksetaga. Ainult siis jõuab ta kokku lugeda kõik selle, mis talle tegelikult on kallis.“ Ma tundsin Rassi karakteriga ennast kõige rohkem sarnane olevat, sest ka minu elus on olnud palju kordi, kus ma olen mõelnud, et tahaks minema minna, lihtsalt haihtuda ja mitte kellegagi tegemist teha, sest elu on vahel nii raske ja sinult tahetakse liiga palju.
Tsitaat
„And even if wars didn’t keep coming like glaciers, there would still be plain old death.“ Kurt Vonnegut „Slaughterhouse-Five"