Vaatasin täna riigieksamite ajad ära. Viimane eksam, bioloogia, on 24. mai ja lõpetamine alles umbes 20. juuni kandis, seega on mul kuu aega vaba aega. Muidugi on millalgi ka kirjanduse koolieksam.
Mõtlesin, et tahaks peale riigieksameid maale minna, sest Kuijõe on ainus koht, kus ma saan rahulikult ja ilma negatiivse stressita olla. Mul on vaja kirjanduse eksamiks palju raamatuid läbi lugeda, ja seal on selleks ideaalne keskkond, kuna pole muid häirivaid ja mõtteid eemale viivaid tegureid, nagu nt internet.
Samas täiesti üksinda ei tahaks kaa minna... Kõhe tunne tekiks, eriti õhtuti. Mul on mingi väga elav kujutlusvõime. Ma hakkan endale ette kujutama asju, mida tegelikult ei eksisteerigi. Näiteks kardan pimedas läbi koridori minna, sest mõtlen, et ükskõik kes võib olla kardina taga, mis varjab pööningu treppi.. Tobe! Üksinda olles kuuled ka maja tavalisi hääli, mida koos teistega olles tähelegi ei paneks. Meil on nii, et kui gaasipliidil süüa teha, hakkavad pööningul sammud käima. Tegelikult on see lagi, mis praksub, vms.
Teiseks plaane segavaks faktoriks võib kujuneda ka ilm. Halva ilmaga ei tahaks eriti minna, sest poest on vaja käia süüa toomas. 12 km rattaga. :D Hääletada poleks mõttet, ennem jõuaksid jalgsi kohale, sest autosid sõidab vähe.
Rääkisin täna msnis Jokega ja ta ütles, et ta tuleb maale eksamiteks õppima ja siis me hakkame koos trenni tegema XD Ta lubas mulle õpetada, kui lõbus trenni tegemine olla võib.

Ma ei suuda enam oodata..Ma ei taha õue vaadatagi, sest olen enda mõtetega juba soojas mais ja kujutan ennast ette mõnusal värskel rohelisel murul raamatut lugemas. :D

Elu on nagu seebikas: inimesed tülitsevad, nutavad, lepivad, tülitsevad, karjuvad, ähvardavad, lepivad, norivad, tülitsevad, peksavad, ravivad haavu, lepivad jne jne.