Mõtlesin üle pika aja kirjutada elust ja olust.

Kui keegi oleks mulle põhikoolis öelnud, et ma u. 5 aasta pärast kodus vabatahtlikult koon, oleksin ma nad kõva häälega välja naernud. Hetkel mitu projekti käsil: sokid (vaja ära lõpetada), sall vanaemale ja kindad Chrisile. Jah, ma tean, peaks olema hoopis vastupidi, et vanaema kooks mulle salli, aga mis teha! :D

Kell on 10.32 ja praeguseks ajaks olen ma koolipeal näinud juba kolme vana tuttavat: 2 endist klassivenda ja 1 niisama sõber/tuttav. Üks endistest klassivendadest istub minu ees, aga senini pole ta mind veel ära tundnud :D. Päris lõbus on!

Ma tahaks elada niisama tuksuvas vaikuses, sest mu mõtted üritavad mind hulluks ajada ja reostavad mu pead nagu prügikasti.

Kuni tänase päevani ei olnud mul mingit nägemust enda tulevikust. Täna ma mõtlesin välja, mis minust tulevikus saab!

Sõitsin trollis ja kuulen kogu aeg, nagu siristaks linnuke kuskil. Tundus väga kahtlane...
Trolliga Kaubamajja jõudes avastasin, et minu lähedal istus kursavend, kes õppis eksamiks linnulaule pähe. :D

Käisin maal, kus tegin trenni, koristasin tee-äärt vedades sealt puid minema, ajasin muti mullahunnikud laiali, käisin loomi piilumas binokliga (ei näinud ühtegi), sattusin juhuslikult rappa, tegin pilte, leidsin karu junnid pohladega, nägin palju metssigade poolt ülestuhnitud maad, kaiffisin vihma keset põldu, kirjutasin referaati, õppisin, uurisin ja toidsin viinamäetigu (hästi nunnult sõi :3), õppisin ühe linnuliigi ja tema laulu ära, käisin naabritädil külas, tõmblesin niisama, leidsin Hello Kitty pooleldi tühja õhupalli aia kõige tagumisest nurgast ja mul ple aimugi, kus see tuli. Kirjutasin blogi, kiusasin kassi, vaatasin Family Guy'd, võitlesin pimeduse hirmuga, üritasin öösel magama jääda hiirekrabina saatel ning mõtlesin ühele erilisele inimesele. :)

Nüüd on ka minu jaoks rattahooaeg ametlikult avatud! :)

Käisime Chrisiga ratastega sõitmas ja tegime päris suure ringi. Kõigepealt läbi Nõmme metsa Glehni parki ja siis sealt Nõmme-Harku 15km terviserajale. Metsavahel oli veel mõningates kohtades lund ja raske oli sõita, sest ratas kippus külge ette tõmbama, aga kuidagi sai ikka hakkama. :D

Tähetorni juurest leidsime kellegi mobla, mille plaanime tagastada, nii et tänane heategu on ka tehtud! (Y) :)

Hetkel sööme maasikajäätist ja varsti hakkame süüa tegema (tortillasid)! :D

Päike pasitab, mina passin toas.. Masendav!
Samas ei ole midagi teha ka, kui üksi ei viitsi õue minna ja sõpru pole. =/
Sad, isn't it?
Lõppkokkuvõttes olen ikkagi ise süüdi, et ei taha ennast koguaeg teistele kaela toppida ja pinda käia, et davai lähme nüüd õue või teeme nüüd midagi lahedat...

Mul nagu ei oleks elu... =/

Tegelikult ma ju tean, et mul on sõbrad, aga vahest ma lihtsalt tunnen, nagu mind ei eksisteeriks, sest alati pean mina ise kõiki torkima. Tahaks ka, et keegi mulle ISE hellaks ja kuskile välja kutsuks vms.

vb olen ma lihtsalt ülekohtune?

Tahaks nädalaks täiesti ära kaduda, vb isegi kaheks. Selle ajaga saaks mõtteid koguda, kirjutada, õppida, paranoiatseda ja palju palju muud. Paranoiatsemine ajab hulluks, aga küll see mind kahe nädalaga ära tüütab, nii et enam ei viitsi lihtsalt mõelda ja kõik oleks jälle ilus, kena ja rahulik.

Vahest õhtuti on lihtsalt tunne, et tahaks täiest kõrist röökida, karjuda, nutta ja ma ei tea mida kõikke veel. Ma isegi ei tea miks. Olen ma psühh? Arvatavasti mingil määral jah, aga siiski..ma ei tea miks ma seda hala siin hetkel üldse kirjutan..mõttetu..vb suurest igavusest ja suurest karjest tähelepanu järele? Ma tõesti ei tea. Sotsiaalpsühholoogia loengus õppisime, et inimene ei pruugigi alati teada, miks ta midagi teeb. Aga noh järelikult on siiski mingid omad põhjused kuskil sügaval hingesopis, sest mingi põhjus peab ju siiski olema.

Tihti ma mõtlen ja kardan, et ma keeran ise enda elu p*rse. Kasvõi selle ärakadumisega. Kunagi ei või ju teada, mis juhtub...

Ma vihkan seda karjuvat painavat vastuolulisust, mis minus on, aga ma ei saa sinna midagi parata!

http://www.youtube.com/watch?v=lwlogyj7nFE

"Sometimes I feel like I don't have a partner
Sometimes I feel like my only friend
Is the city I live in, the city of angels
Lonely as I am, together we cry"

Kardsin veits tänast zooloogia praxi, sest pidime hakkama täna kärbsevastset lahkama vms.. Õnneks polnudki nii hull...
tuli teha nii, et pigistad tagumikust seda laipa ja siis haarad pinsettidega "mouth hooksidest" kinni ning tirid seedeelundkonna välja, loputad ära ja siis mikroskoobi alla. Järgneb joonestamine ja juurde kirjutamine, et mis miski on. Head preparaati oli suht raske saada.. :/
Teine preparaat oli tagumistest õhuavadest..Selleks tuli maha lõigata õhukene kiht tagumikust, et oleks hea mikroskoobi all vaadata.
Ainus miinus oli see, et neid on raske nüsida...sitked on :P

Ma tean, et see jutt kõlab kohutavalt jne jne, aga see ongi pooleldi mu soov, et jälgida teie reaktsioone! :D

Ärapõlatud
leidmata lapsed
väiksed inglid laterna all

Odavas odööris
kommionud
kusagil pimedal tänavas




Eva Rüütel

Jõudsin kooli kell 12:30. Hetkel on kell 14:57 ja ma istun ikka veel ukse taga, oodates enda korda botaanika eksamile. Ma isegi ei jõua enam õppida ega korrata, sest aju on nii koos ja kõik taimesugukonnas koos oma tunnustega peas sassis. :/