Aastavahetusel olin Kolgakülas Luise pool koos Silveri ja Kerdiga. Lasime rakette, aga see pole üldse oluline. Oluline oli hoopis järgmine päev, mil teised tulid hullule ideele minna Luise sauna, mis asub täielikus pärapõrgus, majast täiega kaugel ja autoga saab maksimaalselt 2 km kaugusele. Ma olin esialgu vastu, sest me oleksime pidanud läbi väga paksu lume sumpama kogu selle tee ja saunas oleks niikuinii jääkülm. Minu algsest vastuolust hoolimata me läksimegi sinna.
Autoga kohale jõudes pidime me kõigepealt kaevama tee äärde põllule puusakõrgusesse lumme parkimisplatsi. Peale seda hakkasimegi lumes seiklema. Ma olin rivis kõige viimane, kuid sellest hoolimata oli väga raske käia, sest lumi oli endiselt põlvini. Peaaegu iga paarisaja meetri järel tegime puhkepausi ja kõik olid täiega läbi. Tee tundus pikem kui kunagi varem ning sauna juurde jõudes olime täiesti läbi. Mina ja Luise läksime kaminasse tuld tegema ning poisid läksid teed jõeni kaevama, et vett saada. Seal oli neil rinnuni lumi olnud.
Alguses ei tahtnud lõke eriti põlema minna, kuid lõpuks õnneks siiski läks. Sauna jõudes oli meil kõigil lumes sumpamisest nii palav, et toas tundus lausa soe ja mõtlesime, et siia võib ööseks jääda küll, hiljem aga hakkas uuesti külm.
Kükitasime kõik kamina ees, kust tuli mõnusat soojust ja küpsetasime lõkkes mingis suvalises plekk-kausis verivorste, mis tulid ülihead...lõhnasid nagu šašlõkk. Mitte keegi meist polnud elusees nii häid verivorste saanud ja arvatavasti ei saa ka enam kunagi. Need olid lihtsalt superhead! Hiljem tegime vesipiipu ja jõime külma hõõgveini, mis oli üllatavalt hea.
Hommikuni meil puid ei oleks jätkunud ja endiselt oli väga külm, kui kaminast eemale minna. Me otsustasime tagasi koju minna. Ma arvan, et see oli hea mõte, sest me oleksime seal lihtsalt ära külmunud, sest kamin polnud eriti midagi kütnud, kuna vesi ämbrites oli vahepeal jääkirme peale võtnud.
Tagasiminek oli lahedam ja kergem kui tulek. Luise leidis saunast mingi vilditud kahe sarvega/kõrvaga mütsi, mille ta Kerdile pähe andis. Kert nägi välja nagu mingi viiking või kass :D. Tüübid võtsid kaks tõrvikut kh kaasa, mis andsid lahedat valgust. Nii me hakkasimegi umbes kell 1 öösel läbi pimeda metsavahelise tee/aasa minema. Me moodustasime väga veidra vaatepildi: Kert oma "viikingimütsi" ja tõrvikuga, Sillul oli seljas vanaaegne nahast mantel ja käes tõrvik, minul oli labidas üle õla ja Luisel oli kirve käepide kotist väljas. Mul oli tunne nagu me oleksime tegelased mingist Narnia sarnasest kogupere filmist. Lõpuks jõutsime autoni, ning selle seitsme-kaheksa tunniga oli autole peale sadanud umbes 20cm paksune lumekiht.
Autoga sõitma hakates tuli raadiost mingi hull usklik matusemuusika. Mõlemal pool teed oli pime mets ja lumi, ning silver ütles, et see on nagu surmalaul. Ma käskisin tal jaama vahetada ja vait jääda, sest see oli väga kõhedust tekitav. Alguses läks tee üsna järsult ülesmäge ja me pidime poole mäe peal seisma jääma, sest kõik lumi tuiskas auto alt esiklaasile ja nähtavust polnud ollagi. Me jäime tänu sellele lumme kinni ja jändasime seal tund aega. Lõpuks Kert otsustas panna Luise rooli, kellel pole lube. Luise oli tubli ja sai ilusti hakkama kohapealt äraminekuga järsul lumisel kallakul. Meie kolmekesi lükkasime autot tagant ja lõpuks jõudsimegi ülesse välja.
Suht jube oli sõita sellise suure lumega, mingit pidavust autol ei olnud ja sõitsime täiega peateele välja. Õnneks keegi teine hull peale meie kell kolm öösel autoga ei sõida, nii et pääsesime eluga. Tee otsast panime kah mõnuga mööda, sest pidurdamisest polnud lihtsalt kasu...
Luise poole jõudes olime kõik megaväsinud ja oli tunne nagu oleksime täiega palju trenni teinud vms..aga tglt tegimegi: lumes sumpamine, kühveldamine ja auto lükkamine.
Kodus saime sooja glögi pähklitega ja maitsvaid juustukukleid. :)