Vihma sadas, olime vaid sina ja mina. Me seisime üksteise vastas, kõvasti teineteisest kinni hoides. Ma kardsin sulle otsa vaadata, sest ma ei teadnud, mis järgmisena juhtub.
Me seisime tükk aega vaikides, ümberringi oli kõik vaikne, ainult vihmapladinat oli kuulda. Lõpuks leidsin ma sinu huuled enda suult. Kuumad, pehmed, mõnusad, lihtsalt võrratud... Nagu esimene ideaalne suudlus, mida oled eluaeg oodanud.
Varsti kuulsime lärmi ja üks tädi sattus meile üllatunud näoga peale. Me ehmusime ja pistsime jooksu, endal tohutult õnnelikud näod peas....
Leidnud uue varjupaiga, tõmbasid sa mu tugevalt enda vastu ja suudlesid mind veel. See oli nii paganama hea, et mul oli tunne, et midagi muud ei peale meie ei eksisteeri. Ainult sina ja mina... meie... Mulle tundub et me olime seal terve igaviku, aga see igavik oli seda väärt... See kord ei unune iial... See on igavene, igavene mälestus sinust ja minust..meist...

Leidsin tänu Sandrile laheda asja :D
http://www.wherethehellismatt.com/
tüüp käib mööda maailma ringi ja tantsib igalpool. :D

Vahest on mul tunne, et see maailm polegi päris, kus ma elan. See kõik tundub nii kummaline ja võõras, kuigi ma olen siin elanud 16 aastat. Ma ei tea...
Tegelikult ma usun et meil pole mitte üks maailm vaid mitu maailma. mitmed maailmad moodustavad teiste inimeste mõttemaailmad jne. Aga vahe on selles et ühest maailmas saame me kõik osa aga teiste inimeste maailmatest ei saa.
Tegelt ma usun et me ei saa öelda, et just SEE elu on viisakalt öeldes nõme, sest iga inimene määrab ise enda elu. Nt sa oled koolis hingelise vägivalla ohver. Alguses sa kannatad kõik ütlemised välja, ajapikku su nö kaitsemull puruneb ja su maailm kukub kokku. Sa hakkad välja tegema isegi igast iitsatusest su selja taga ja kui keegi jälle midagi ütleb, tormad sa koolist minema ja jooksed läbi linna jõe äärde ja nutad.. ning mõtled: "miks just mina?"
Selline elu koolis ei ole just kõige toredam. See on sinu otsustada, sest sina ju otsustad, kas piinelda seal "põrgus" edasi ja lasta oma hingeelu veel rohkem persse minna või võtad midagi ette. Nt põgened sealt põrgust igaveseks. Ja kui sa otsustad sealt põgeneda , siis sa pead oma otsusele täiesti kindlaks jääma ja mitte laskma ennast mõjutada vanematest kes mämmutavad et: see läheb yle ja et see on sul järjekordne uitmõte. See võib ju üle minna, aga võib ka iga kell tagasi tulla... ja pealegi... haavad jäävad ikka alles...