Ma olen tähele pannud, et olen viimasel ajal väga tihedalt siia kirjutama hakanud. See blogspot on nagu isikliku päeviku asemel juba, kuigi siia ei anna kõike kirja panna ;).

1. Tegin täna megahea söögi: ahjukala, pruun riis ja roheline salat oliiviõliga.
2. Rääkisin täna Anikaga ja ta lubas mulle saksast "Barfussi" DVD osta ja selle mulle suvel üle anda, kui ta Eestisse tuleb. Suur aitäh talle! :)
3. Täna puges kevad esimest korda päriselt südamesse!

Rohkem vist polegi midagi . Laiskus on peal nagu alati.

Ma ei tea, kuidas ma suudan need 3 ja pool nädalat veel koolis käia...

Ma hakkangi elama ainult ürituste nimel, et elu vähekenegi talutavam oleks. Nt Neljapäeval sõidame Elisega Tartusse ning õhtul kinomajja "Kättemaksukontori" maratoni vaatama, mis kestab 14 tundi (!). See lõppeb reede hommikul, siis koju magama ja õhtul jälle kinomajja "Püha Tõnu kiusamist" vaatama. Õppimisele ei taha mõeldagi...

Kohusetunne on täiega alla käinud viimasel ajal...kõigest on niii krdima savi lihtsalt..(ise ka ei usu kui savi)

Igastahes... Ma tõmban enda kalendris suure punase ringi ümber 21. aprilli, sest siis on lõpukell ning iga päev hakkan tõmbama päevakestele ristikesi, et aeg rutem läheks..Loodan, et see aitab ka elada...

Ma hakkan seda värki uskuma juba vaikselt.. :/

Suht pinda käib, kui päev otsa mõni laul kummitab...Terve tänase hommiku on selleks "Hüääni nutulaul", esitajaks Jää-äär. Hetkel kuulan J.M.K.E'd lootuses, et äkki saan selle laulu oma peast välja...

Ohjah... Miks ei kõlba inimesele mitte kunagi see, mis tal juba olemas on? Miks tahetakse alati huvitavamat elu jne?

Ma sooviksin, et saaks "vajutada" save nuppu, mis tagaks selle, et kui keerad elus midagi p*rsse, siis saad reloadida ennast tagasi sinna hetke, kus kõik oli veel nii nagu olema pidi. See garanteeriks selle, et hetkesoovid ei riku su elu ära. Minu puhul oleks sellisest võimalusest küll väga palju abi.

Ma tean, mu jutt on väga segane ja ma kahtlen, kas keegi sellest mõttest peale minu üldse aru saigi.

Vaheaeg on üks väga pikk pühapäev

Väsitav päev nagu alat: kaks kontrolltööd + järeltöö
Peale kooli pidin kirjutama essee Ameerika kirjanduse tunni jaoks teemal: Slaughterhouse-five as an Anti-War Book.
Vääga raske on kirjutada midagi, kui sul iga viie minuti tagant käib 7aastane tüüp küsimas, millal see ometi valmis saab ja mida sa sinna nüüd kirjutasid? :D Väga raske on ennast nii ruttu inglise keelelt eesti keele peale ümber lülitada. Õnneks sain suht ruttu valmis ningi loodan, et ma sain sellest raamatust õigesti ikka aru.

Käisin täna pagarikojast kh läbi..ei suutnud vastu panna ja ostsin endale šokolaadikoogi tükikese. Megahead koogid on Keilas seal Liisi Leivakojas või mis iganes selle nimi ongi :D Teenindus on kaa väga mõnus. Mees laulis omaette samal ajal, kui mulle koogi jaoks karbikest otsis :D Mulle meeldivad sellised kompleksivabad avatud inimesed.

Õhtu on ka väga mõnus: heegeldan sinist titetekki ja kuulan lemmikmuusikat :)

Pea on mõtteid täis, hing tundeid. Ometigi ma ei tea, millest kirjutada, aga siiski tahaks.

Laupäeval oli Keila kultuurimajas raamatulaat ja seal oli veel üks fotonäitus Keilast. Fotograaf oli kirjutanud seinale:"sahtlisse pildistamine on kuritegu." Ma hakkasin mõtlema, et peaks enda töödega ka midagi ette võtma, aga samas ma ei tea mida... Tegelt ma ju täitsa nö "sahtlisse" kh ei pildista, sest need on Deviantartis üleval...

Vahest kummitavad erinevad kummalised tunded jne..Leidsin viisi, kuidas neid natukenegi vaigistada...Ma hakkasin kirjutama enda toa seinale lauseid ja ütlusi, mis kirjeldavad seda, mida ma tunnen jne...See on hea moodus, sest keegi ei loe nendest peale minu mitte midagi välja peale sõnade. Minule aga ütlevad need laused väga palju... Minu lemmiklause tuleb Vennaskonna laulust "Õhtud Moskva lähistel" vms... Lause on: "Raske vaikida, raske kõnelda, kõigest sellest, mis südames.."

Ohjah....Ma ei suuda...Ma nii nii nii väga tahan juba kevadet ja soemaid ilmu, päikest! Ma ei taha enam lund...lumi on muutumas tüütuks...Ma endiselt kujutan ennast ette rohelisel murul päikse käes enda maakodus. Päeval saaks Jokega kokku ja teeks trenni :D

Samas on oht, et ma ei pääsegi mais majale ligi, kui terve hoov ujub...

Koolis me saime sõrmused kätte...ma panin selle keskmisesse sõrme, hiljem ei saanud enam kätte...üritades ära tirida, läks näpp lillaks! :D Suht naljakas oli vaadata tglt.... Läksin vetsu, lootes leida seepi, mida seal muidugi ei olnud. Õnneks sain sõrmuse siiski niisama kätte.

Selle asemel, et siin mingit jura ajada, peaksin ma selle jura kõik oma päevikusse kirjutama, mida ma pole ma ei tea mis ajast pidanud...aga siiski..peaks..peaks on tore sõna! Igastahes... Kunagi hiljem on hea lugeda, mida nt kaks aastat tagasi tegid. Ma vahel loen enda vanu päevikuid, võttes lahti nt tänase kuupäeva jne..Mälestused, mälestused..Vahel sooviks, et vanad ajad tuleksid tagasi.. Kõik need peod ja värgid, mis meil kunagi Zuuriku pool olid jne :D

Mega unekas on jälle...Pole ka ime: saksa keele tund ju siiski.

Hommikul sain teada, et me teeme lennuraamatu jaoks pilte. Ma oleksin tahtnud nagu ette kh teada, et vähekene inimlikum välja näha: oleksin end korralikult välja maganud, juuksed fööniga kuivatanud (muidu hakkab tukk möllama) ja kerge meigi teinud.
Selle asemel ma läksin magama kell 00:12 (äratus kell 5:50), tukk möllas jälle (olen nagu metslane) ja minu näost oleks võinud välja lugeda, et mind on öö läbi padjaga pekstud.

Ainus "lohutus" on see, et nüüd jäävad inimesed mind mäletama sellisena nagu ma iga päev koolis välja näen: unetuse käes piinlev zombie...

(Mul oli endast pilt kh joonistatud, aga mul ple scännerit :/ )