Pea on mõtteid täis, hing tundeid. Ometigi ma ei tea, millest kirjutada, aga siiski tahaks.

Laupäeval oli Keila kultuurimajas raamatulaat ja seal oli veel üks fotonäitus Keilast. Fotograaf oli kirjutanud seinale:"sahtlisse pildistamine on kuritegu." Ma hakkasin mõtlema, et peaks enda töödega ka midagi ette võtma, aga samas ma ei tea mida... Tegelt ma ju täitsa nö "sahtlisse" kh ei pildista, sest need on Deviantartis üleval...

Vahest kummitavad erinevad kummalised tunded jne..Leidsin viisi, kuidas neid natukenegi vaigistada...Ma hakkasin kirjutama enda toa seinale lauseid ja ütlusi, mis kirjeldavad seda, mida ma tunnen jne...See on hea moodus, sest keegi ei loe nendest peale minu mitte midagi välja peale sõnade. Minule aga ütlevad need laused väga palju... Minu lemmiklause tuleb Vennaskonna laulust "Õhtud Moskva lähistel" vms... Lause on: "Raske vaikida, raske kõnelda, kõigest sellest, mis südames.."

Ohjah....Ma ei suuda...Ma nii nii nii väga tahan juba kevadet ja soemaid ilmu, päikest! Ma ei taha enam lund...lumi on muutumas tüütuks...Ma endiselt kujutan ennast ette rohelisel murul päikse käes enda maakodus. Päeval saaks Jokega kokku ja teeks trenni :D

Samas on oht, et ma ei pääsegi mais majale ligi, kui terve hoov ujub...

Koolis me saime sõrmused kätte...ma panin selle keskmisesse sõrme, hiljem ei saanud enam kätte...üritades ära tirida, läks näpp lillaks! :D Suht naljakas oli vaadata tglt.... Läksin vetsu, lootes leida seepi, mida seal muidugi ei olnud. Õnneks sain sõrmuse siiski niisama kätte.

Selle asemel, et siin mingit jura ajada, peaksin ma selle jura kõik oma päevikusse kirjutama, mida ma pole ma ei tea mis ajast pidanud...aga siiski..peaks..peaks on tore sõna! Igastahes... Kunagi hiljem on hea lugeda, mida nt kaks aastat tagasi tegid. Ma vahel loen enda vanu päevikuid, võttes lahti nt tänase kuupäeva jne..Mälestused, mälestused..Vahel sooviks, et vanad ajad tuleksid tagasi.. Kõik need peod ja värgid, mis meil kunagi Zuuriku pool olid jne :D