mõistus ütleb:"unusta ta..."
süda ütleb:"ma ei suuda, ma ei taha, ma ei saa..."

öö on nii pime ja kõle. Õnneks on veel lehed puul, kuid varsti pole enam neidki...

asi on kahtlane... ma kuulen oma peas hääli... tegelt on need vist rohkem yksikud sõnad ja laused mis järsku pähe sähvatavad...näiteks mõttes kuulen kuidas vend ütleb: "pannkoogid on head."
või kuulen et keegi ütleb näiteks:" kas sa tuled siis või ei?" ma kuulen neid lihtsalt ilma mingi põhjusetta...ma pole neid inimesi elusees kuulnud neid lauseid või sõnu ytlemas aga ma siiski kuulen neid, ma ei tea milles asi on... See hirmutab mind! Äkki ma olengi hull? või äkki ongi mul midagi närvidega või peas korrast ära?
osad symptomid on veel... ma ärritun kergesti ja äkki... see tuleb nii äkki et ma ise ka imestan et mis minuga lahti on...see oleks nagu viha terve maailma vastu.. piiramatu viha... mida ma ei saa endas hoida.. ma lihtsalt ei suuda seda endas hoida, ja kui ma ärritun sis yhel hetkel plahvatan nagu suur vihapomm, maailm variseb kokku. Maailm minu ümber paistab hallina, kõik on hall...

Minus on kaks isiksust... üks "mina" ja teine "mina". Üks mina väidab teisele minale alati vastupidist. Üks mina ütleb: "elu on mõtetu!" teine mina ütleb: "sa ju tead et elu ei ole mõtetu"
Ükskord kooli jalutades tulid jälle suht palju masendavaid mõtteid, neid oli suht palju...ja sis hakkas veel teine mina kh mölisema vastupidist... esimesel minal sai kõrini ja käratas:"ah ole vait juba!" Ja sis oli vaikkus...Läks umbes pool päeva mööda... ikka teise mina poolt vaikkus...Lõpuks viskas yle... palusin et ta tagasi tuleks ja midagi ütleks ja teine mina, optimist nagu ta on. oli kohe rõõmuga nõus... ma ei mõista lihtsalt...üks mina on pessimist... teine mina on optimist... ma nagu tõesti ei mõista...

Minus on tunnete segadus... ma ei taha teisi inimesi näha ega nendega suhelda... tahaks istuda üksinda enda toas lukutaga, ruloo akna ette tõmmatud..pimeduses. samas aga...tahan et keegi mind kallistaks...keegi hea sõber...aga keegi ei taippa seda... Ma tõrjun inimesi endast eemale kuigi ma ei taha seda, see ei meeldi mulle, aga ma siiski teen seda... ärge kysige miks..sest ma ei tea vastust...

Mul on unistus, et kunagi põgenen siit ega tule enam elusees tagasi... see mõte aitab mul edasi elada...Kuigi samas on kahju, sest ma tean et keegi siin jääb mind ikka taga igatsema...
"ah Persse! Elu imeb!" see on lause mida ma korrutan umbes 100x päevas, kuigi teine mina ytleb mulle sellepeale: kurat mida sa vingud, lõpeta juba ükskord see masetsemine!

Ha Ha !
mu väikevend tokkis salaja minu kunstkyyne spetsiaalse liimiga endale keskmise kyynepeale et saaks tulla ja mulle keskmist n2ppu n2idata :D
nyyd ta ei saa seda ära enam :D PARAS!!!!
sealt talle 6petus et ärgu näppigu minu asju :D