öösel laman suures voodis üksinda. Und ei tule, kuulan kuidas venelased väljas karjuvad ja põrgatavad korvpalli. Jälgin auto tulede varje mis voolavad mööda lage ja sis kaovad.
Hommikul läheb uni ära, kell on sis 7:00 . lähen jalutan linnapeal, õues on tunda värskete märgade kaselehtede lõhna.
Ma mõtlen, et mis mõtet on sellel kuradima elul ilma temata? aga siiski jääb väike lootus et ühel päeval, et ühel päeval täitub unistus, mida niiväga igatsed et muule ei suuda mõelda ja masendus ja kurbus matavad jälle maad, kõik tõmbub halliks ja tuhmaks...