Ma hakkan vaikselt juba ära harjuma, et ma pean arvestama enda elus ainult iseendaga. Noh asjades, mis puudutavad mind ennast...Ah ma ei oska ennast jälle väljendada :D

Ühesõnaga... jah...

Elu on nii palju lihtsam: pole tülisid, ple probleeme.

Kuidas teie käituksite või mis näo teeksite, kui näeksite öösel kell 23:30 riigikogu ees kahte isikut: tüdrukut pidžaama pükste ja veinipudeliga, kes koguaeg naeratab ja tundub omas maailmas viibivat, ning poissi kes mängib kidrat, nagu see oleks kogu tema elu ja hing?

Mõnus on istuda hommikul sügiseses jaheduses maja trepil keset pärapõrgut, juua kuuma piparmünditeed ja vaadata kaugusesse suurele põllule.

Hetkel passin koolis ja mul on jälle umbes kaks tundi vaba aega... Ma ei mäletagi, mida ma siia kirjutada tahtsin...ennem oli mõte olemas...

Vahest tahaks lihtsalt midagi kirjutada, et mõistus päris sõlme ei jookseks. Kui ainult teaks mida kirjutada. Nii palju oleks öelda, aga ei oska ja ei tea.

Kas Sina mäletad, mis tunne oli väiksena jalgrattaga sõita?

Mina mäletan küll...

Täna viimast päeva Pärnus. Kolme päeva jooksul olen ma näinud vähemalt viite tuttavat. Vesi on soe, ilm mõnus, kahjuks on mul räme nohu, mis asja veits ära rikub.

Kohale saime häälega, tagasi lähme rongiga, sest ei viitsi hääletamise jaoks linnast välja kõmpida. Hääletamine on tore - säästab raha! :D Me säästsime sellega 63 kr ja kui tagasi kh hääletada, oleksime kokku säästnud 126 kr.

Leidsime vanalinnast hea odava baari, kust saab normaalse raha eest kõvasti kõhu täis. Praad maksab u.60 kr, seljanka 20. Sattusime sinna esimest korda, kui kogu meeskond pidas koka sünnipäeva. Kari tüdrukuid tantsisid Jüri Homenja saatel ja laulsid kõiki laule kaasa :D see oli väga kummaline. Järgmine päev läksime jälle sinna sööma ja endiselt tuli kõlaritest Jüri Homenja...

Silver joonistas endale rannas kõhu peale päiksekreemiga smile'i. Ülejäänud kõht ja rind põlesid tal punaseks ja nüüd on tal kõhu peal valge smile! :D See näeb lihtsalt koom välja :D Kui ma hiljem viitsin ja Silver lubab, teen ma sellest pilti ja panen ülesse siia! :D

Ma oleksin tahtnud eile täiega võrkpalli mängida, aga mul pole palli ja kellegi juurde ei julge kh minna ja küsida:"kas ma võin ka mängu tulla?", sest ma nii koba ju :D ma ei oska mängidagi, aga õudne tahtmine on küll. Oleks mul raha, ostaks ise palli! Aga jh, raha pole, seega peame läbi ajama Elise ostetud 25. kroonise sulgpalli komplektiga, mille reketid on s*tad ja pallid lapergused :D

Täna hommikul Postimees online'i lehitsedes, avastasin häiriva asja: mõned reklaamid on täiesti kohatud. Õigupoolest ei ole sellel konkreetsel reklaamil viga midagi, on ju tore, et korraldadakse heategevusprojektse jms, aga selle tegi kohatuks Anu Saagim.
Reklaam ei läinud kokku selle artikliga, sest juttu oli kuidas kaitsevägi esitles 3D formaadis reklaamklippi ja kõrval oli sõduritest pilt, mis tundus olevat nagu sõjatandril vms. Kerisin natukene allapoole, et hakata huviga artiklit lugema, aga mu tuju oli kohe kadunud, kui nägin Anu Saagimit ilma aluspesuta eputamas, nagu oleks just tema ilma oma aluspüksteta ja tuule poolt üles kergitatud kleidiga see, kelle pärast peaks osa võtma heategevusprojektist. Mind paneb see lihtsalt ahastama, kui maitselagedad on inimesed.

Siin pilt sellest artiklist ja reklaamist.

Mul on vahel tunne, et mind ei eksisteerigi üldse, või kui eksisteerin, siis ainult enda maailmas enda mõtete ja unistustega... Jälle on tekkimas selline "mulli" tunne, kuid mulle ei meeldi see. Ma kardan liiga endasse tõmbuda ja kõik endast eemale peletada...

Ühesõnaga...Misiganes...

Õues oli mõnus...Niisama kõmpisime Zämmiga mööda Keilat ringi. Käisime Rõõmu Kaubamajas, ta ostis oma kassile süüa ja tahtis minu kassile ka osta, tuues ettekäändeks, et ta on suur kassisõber. :D Lõpuks väsitas käimine päris ära, aga vähemalt oli hea trenn.

Elisega lähme mingi aeg kirbukale, ärime oma ülearused riided ära :D Loodan, et keegi ostab ka!

Kunsti lõputöö on vaja välja mõelda, mõned mõtted juba on, eks paistab, mis edasi saab.

Bioloogia powerpointi peaks tegema, ei viitsi!

Laisk olen! Muudkui istun tiivanil, näksin kapsast ja passin msnis... Yeah..elu on põnev! (iroonia)

Ma olen tähele pannud, et olen viimasel ajal väga tihedalt siia kirjutama hakanud. See blogspot on nagu isikliku päeviku asemel juba, kuigi siia ei anna kõike kirja panna ;).

1. Tegin täna megahea söögi: ahjukala, pruun riis ja roheline salat oliiviõliga.
2. Rääkisin täna Anikaga ja ta lubas mulle saksast "Barfussi" DVD osta ja selle mulle suvel üle anda, kui ta Eestisse tuleb. Suur aitäh talle! :)
3. Täna puges kevad esimest korda päriselt südamesse!

Rohkem vist polegi midagi . Laiskus on peal nagu alati.

Ma ei tea, kuidas ma suudan need 3 ja pool nädalat veel koolis käia...

Ma hakkangi elama ainult ürituste nimel, et elu vähekenegi talutavam oleks. Nt Neljapäeval sõidame Elisega Tartusse ning õhtul kinomajja "Kättemaksukontori" maratoni vaatama, mis kestab 14 tundi (!). See lõppeb reede hommikul, siis koju magama ja õhtul jälle kinomajja "Püha Tõnu kiusamist" vaatama. Õppimisele ei taha mõeldagi...

Kohusetunne on täiega alla käinud viimasel ajal...kõigest on niii krdima savi lihtsalt..(ise ka ei usu kui savi)

Igastahes... Ma tõmban enda kalendris suure punase ringi ümber 21. aprilli, sest siis on lõpukell ning iga päev hakkan tõmbama päevakestele ristikesi, et aeg rutem läheks..Loodan, et see aitab ka elada...

Ma hakkan seda värki uskuma juba vaikselt.. :/

Suht pinda käib, kui päev otsa mõni laul kummitab...Terve tänase hommiku on selleks "Hüääni nutulaul", esitajaks Jää-äär. Hetkel kuulan J.M.K.E'd lootuses, et äkki saan selle laulu oma peast välja...

Ohjah... Miks ei kõlba inimesele mitte kunagi see, mis tal juba olemas on? Miks tahetakse alati huvitavamat elu jne?

Ma sooviksin, et saaks "vajutada" save nuppu, mis tagaks selle, et kui keerad elus midagi p*rsse, siis saad reloadida ennast tagasi sinna hetke, kus kõik oli veel nii nagu olema pidi. See garanteeriks selle, et hetkesoovid ei riku su elu ära. Minu puhul oleks sellisest võimalusest küll väga palju abi.

Ma tean, mu jutt on väga segane ja ma kahtlen, kas keegi sellest mõttest peale minu üldse aru saigi.

Vaheaeg on üks väga pikk pühapäev

Väsitav päev nagu alat: kaks kontrolltööd + järeltöö
Peale kooli pidin kirjutama essee Ameerika kirjanduse tunni jaoks teemal: Slaughterhouse-five as an Anti-War Book.
Vääga raske on kirjutada midagi, kui sul iga viie minuti tagant käib 7aastane tüüp küsimas, millal see ometi valmis saab ja mida sa sinna nüüd kirjutasid? :D Väga raske on ennast nii ruttu inglise keelelt eesti keele peale ümber lülitada. Õnneks sain suht ruttu valmis ningi loodan, et ma sain sellest raamatust õigesti ikka aru.

Käisin täna pagarikojast kh läbi..ei suutnud vastu panna ja ostsin endale šokolaadikoogi tükikese. Megahead koogid on Keilas seal Liisi Leivakojas või mis iganes selle nimi ongi :D Teenindus on kaa väga mõnus. Mees laulis omaette samal ajal, kui mulle koogi jaoks karbikest otsis :D Mulle meeldivad sellised kompleksivabad avatud inimesed.

Õhtu on ka väga mõnus: heegeldan sinist titetekki ja kuulan lemmikmuusikat :)

Pea on mõtteid täis, hing tundeid. Ometigi ma ei tea, millest kirjutada, aga siiski tahaks.

Laupäeval oli Keila kultuurimajas raamatulaat ja seal oli veel üks fotonäitus Keilast. Fotograaf oli kirjutanud seinale:"sahtlisse pildistamine on kuritegu." Ma hakkasin mõtlema, et peaks enda töödega ka midagi ette võtma, aga samas ma ei tea mida... Tegelt ma ju täitsa nö "sahtlisse" kh ei pildista, sest need on Deviantartis üleval...

Vahest kummitavad erinevad kummalised tunded jne..Leidsin viisi, kuidas neid natukenegi vaigistada...Ma hakkasin kirjutama enda toa seinale lauseid ja ütlusi, mis kirjeldavad seda, mida ma tunnen jne...See on hea moodus, sest keegi ei loe nendest peale minu mitte midagi välja peale sõnade. Minule aga ütlevad need laused väga palju... Minu lemmiklause tuleb Vennaskonna laulust "Õhtud Moskva lähistel" vms... Lause on: "Raske vaikida, raske kõnelda, kõigest sellest, mis südames.."

Ohjah....Ma ei suuda...Ma nii nii nii väga tahan juba kevadet ja soemaid ilmu, päikest! Ma ei taha enam lund...lumi on muutumas tüütuks...Ma endiselt kujutan ennast ette rohelisel murul päikse käes enda maakodus. Päeval saaks Jokega kokku ja teeks trenni :D

Samas on oht, et ma ei pääsegi mais majale ligi, kui terve hoov ujub...

Koolis me saime sõrmused kätte...ma panin selle keskmisesse sõrme, hiljem ei saanud enam kätte...üritades ära tirida, läks näpp lillaks! :D Suht naljakas oli vaadata tglt.... Läksin vetsu, lootes leida seepi, mida seal muidugi ei olnud. Õnneks sain sõrmuse siiski niisama kätte.

Selle asemel, et siin mingit jura ajada, peaksin ma selle jura kõik oma päevikusse kirjutama, mida ma pole ma ei tea mis ajast pidanud...aga siiski..peaks..peaks on tore sõna! Igastahes... Kunagi hiljem on hea lugeda, mida nt kaks aastat tagasi tegid. Ma vahel loen enda vanu päevikuid, võttes lahti nt tänase kuupäeva jne..Mälestused, mälestused..Vahel sooviks, et vanad ajad tuleksid tagasi.. Kõik need peod ja värgid, mis meil kunagi Zuuriku pool olid jne :D

Mega unekas on jälle...Pole ka ime: saksa keele tund ju siiski.

Hommikul sain teada, et me teeme lennuraamatu jaoks pilte. Ma oleksin tahtnud nagu ette kh teada, et vähekene inimlikum välja näha: oleksin end korralikult välja maganud, juuksed fööniga kuivatanud (muidu hakkab tukk möllama) ja kerge meigi teinud.
Selle asemel ma läksin magama kell 00:12 (äratus kell 5:50), tukk möllas jälle (olen nagu metslane) ja minu näost oleks võinud välja lugeda, et mind on öö läbi padjaga pekstud.

Ainus "lohutus" on see, et nüüd jäävad inimesed mind mäletama sellisena nagu ma iga päev koolis välja näen: unetuse käes piinlev zombie...

(Mul oli endast pilt kh joonistatud, aga mul ple scännerit :/ )

Vaatasin täna riigieksamite ajad ära. Viimane eksam, bioloogia, on 24. mai ja lõpetamine alles umbes 20. juuni kandis, seega on mul kuu aega vaba aega. Muidugi on millalgi ka kirjanduse koolieksam.
Mõtlesin, et tahaks peale riigieksameid maale minna, sest Kuijõe on ainus koht, kus ma saan rahulikult ja ilma negatiivse stressita olla. Mul on vaja kirjanduse eksamiks palju raamatuid läbi lugeda, ja seal on selleks ideaalne keskkond, kuna pole muid häirivaid ja mõtteid eemale viivaid tegureid, nagu nt internet.
Samas täiesti üksinda ei tahaks kaa minna... Kõhe tunne tekiks, eriti õhtuti. Mul on mingi väga elav kujutlusvõime. Ma hakkan endale ette kujutama asju, mida tegelikult ei eksisteerigi. Näiteks kardan pimedas läbi koridori minna, sest mõtlen, et ükskõik kes võib olla kardina taga, mis varjab pööningu treppi.. Tobe! Üksinda olles kuuled ka maja tavalisi hääli, mida koos teistega olles tähelegi ei paneks. Meil on nii, et kui gaasipliidil süüa teha, hakkavad pööningul sammud käima. Tegelikult on see lagi, mis praksub, vms.
Teiseks plaane segavaks faktoriks võib kujuneda ka ilm. Halva ilmaga ei tahaks eriti minna, sest poest on vaja käia süüa toomas. 12 km rattaga. :D Hääletada poleks mõttet, ennem jõuaksid jalgsi kohale, sest autosid sõidab vähe.
Rääkisin täna msnis Jokega ja ta ütles, et ta tuleb maale eksamiteks õppima ja siis me hakkame koos trenni tegema XD Ta lubas mulle õpetada, kui lõbus trenni tegemine olla võib.

Ma ei suuda enam oodata..Ma ei taha õue vaadatagi, sest olen enda mõtetega juba soojas mais ja kujutan ennast ette mõnusal värskel rohelisel murul raamatut lugemas. :D

Elu on nagu seebikas: inimesed tülitsevad, nutavad, lepivad, tülitsevad, karjuvad, ähvardavad, lepivad, norivad, tülitsevad, peksavad, ravivad haavu, lepivad jne jne.