Täna oli suht kohutav päev... noh mitte just kohutav, vaid pigem väsitav... hommkikul kui ma uksest välja astusin, sadas vihma... kõmpisin jaama ja käed olid külmetunud, kuna ma ei võtnud kindaid kodust kaasa. Rongis tuli hullem unekas aga ma ei tahtnud magama jääda, kuigi silmad vajusid vägisi kinni. Kui ma järvel rongist maha läksin, siis veel sadas.
Esimene tund oli klassijuhataja tund, mis oli mõtetult igav. Ta rääkis meile suitsetamisest ja näitas "ei tubakale!" filmi. Minu arust oli see igav ja mõtetu sellepärast et mind see ei puuduta ega hakkagi puudutama.
ülejäänud tunnid möödusid normaalselt v. a kolm töpat ehk kolm viimast tundi sest ma unustasin kudumisasjad koju ja võtsin vale koti kaasa kus sees olid kindad. ma olin vihane sest mul olid kindad kaasas ja ma hommikul seda ei teadnud ja käed olid külmast vihmast külmunud.
venekeele konsultatsioonis ei osanud ma mitte midagi ja sain kahe. seega veerand tuleb 4. aga jh mul savi peasi et kolm ei tule :D
Peale kooli pidin minema otse näiteringi aga ühtegi trolli ei tulnud ja külmetasin mingi 30 minti ja sis tuli ja ma jäin näitekasse hiljaks.... Näitekas me pidime vahtima jälle mingit venelaste näidendit..nad näitlevad hästi aga mitte midagi aru ei saa :D
Ma tean et reede tuleb hea päev sest reeded on alati head :D see nagu seadus...

väga raske on elada kui sa ei suuda vaikkida, ega ka rääkida mis su sees tglt toimub... nagu ma seda isegi teaks =D mingi segadus on... totaalne häving... see mu mingi uus väide..või nagu parasiitsõna...ma ei teagi kust mul need väitted ja väljendid tulevad...
elu on imelik..mul on pidevalt tunne nagu kohe kohe ärkaksin unenäost ja kõik oleks jälle tavaline ja igav... ma kardan et mu elus tuleb jälle mingi krahh või asjandus mis mu elu sassi lööb...kasvõi järgmine masendushoog aga ma loodan et seda niipea ei tule.
ma tean mida ma elult tahan, aga see kõik tundub nii kättesaamatu ja ma kardan et mu unistused purunevad yhel päeval ja ma kaotan mõtte elada...
ma olen laisk, ja ma vihkan ennast sellepärast sest ma ei suuda ennast muuta kuigi tahaksin. on palju asju mida ma tahaksin aga ma lihtsalt ei saa, kuigi lootus on ja jääb. aga mis saab siis kui lootus yhel päeval kaob? siis on kõik läbi...

kui kellegil on head mõtet või ideed mis ma siia kirjutada võiks peale oma tibu siis pliis antke teada =D

tegin mingi testi... tulemused on siin
aga osad asjad ei pea ikka paikka...

okei...minuga lubati teha midagi väga jubedat kui ma siia midagi ei kirjuta :D ma niiguinii ei usu teda sest ta on kuskil tallinnas ja ma keilas... noh tlgt öeldi et minuga juhtub sis oioioi vms :D
seda et kuidas elada olevikus? see on raske...mina nt ei oska. ma elan tulevikus ja mulle ei meeldi see sest et liiga palju unistusi on mis elusees niiguinii ei täitu...
asjad mida ma tahaksin õppida:

1. kuidas inimesi usaldada
2. kuidas mitte mõtelda nii palju
3. kuidas mitte muretseda liiga palju
4. kuidas olla kannatlik
5. kuidas elada olevikus

kui on keegi kes oskab õpetada neid asju sis palun õpetage :D
tegelt ma tean vist isegi ühte kes oskaks aga tal on liiga rasked nõuanded..ta lubas kirjutada raamatu "Kassu annab nõu" nii et kui tulevikus näete sis ostke ära :D

minu tibul on palju sõpru, kelleks on teised loomad(mõmmi, lõwi, jänku, siilike, notsu). Millastkist tulevad nende pildid kah :D. Tibu sünnipäeva ma enam täpselt ei mäleta (kui ma oleks teadnud et Tibul on tulevikku oleks ma tema loomispäeva meelde jätnud :D ) aga ma arvan et see oli ajavahemikus 10-14 aprill, aga ma panin ta sünnipäevaks siiski 14. aprill. Tibu tekkis nimodi et mul oli tunnis igav ja ma sodisin jälle vihiku äärele asju ja sis ma joonistasin Tibu kellel olid tiivad ja panin talle nimeks Nässerdatud ingel :D aga sellest kujunes Tibu ilma tiibadetta. Tibu on igalpool erinevat värvi, sest tal on võime muuta värvi vastavalt keskkonnale...st tal on kaitsevärvid :D Tibul on kodu kaa... tibu kodu asub puu otsas nagu linnupesagi. Tibu on äge eksoleju! :D
ps!(millalgi tulevad Tibust koomiksid :D ja millalgi panen ma siia Nässerdatud ingli pildi ka! :D)

"palun päästke mind siit igavast piinarikkast tunnist!" karjusin ma mõttes üle terve klassi, aga keegi ei kuulnud mind.
Ma piinlesin, aga keegi ei näinud seda. Seda sõnumit sai välja lugeda ainult minu silmadest,
kuid keegi ei vaadanud nendesse, sest need olid väsimusest suletud...

mõistus ütleb:"unusta ta..."
süda ütleb:"ma ei suuda, ma ei taha, ma ei saa..."

öö on nii pime ja kõle. Õnneks on veel lehed puul, kuid varsti pole enam neidki...

asi on kahtlane... ma kuulen oma peas hääli... tegelt on need vist rohkem yksikud sõnad ja laused mis järsku pähe sähvatavad...näiteks mõttes kuulen kuidas vend ütleb: "pannkoogid on head."
või kuulen et keegi ütleb näiteks:" kas sa tuled siis või ei?" ma kuulen neid lihtsalt ilma mingi põhjusetta...ma pole neid inimesi elusees kuulnud neid lauseid või sõnu ytlemas aga ma siiski kuulen neid, ma ei tea milles asi on... See hirmutab mind! Äkki ma olengi hull? või äkki ongi mul midagi närvidega või peas korrast ära?
osad symptomid on veel... ma ärritun kergesti ja äkki... see tuleb nii äkki et ma ise ka imestan et mis minuga lahti on...see oleks nagu viha terve maailma vastu.. piiramatu viha... mida ma ei saa endas hoida.. ma lihtsalt ei suuda seda endas hoida, ja kui ma ärritun sis yhel hetkel plahvatan nagu suur vihapomm, maailm variseb kokku. Maailm minu ümber paistab hallina, kõik on hall...

Minus on kaks isiksust... üks "mina" ja teine "mina". Üks mina väidab teisele minale alati vastupidist. Üks mina ütleb: "elu on mõtetu!" teine mina ütleb: "sa ju tead et elu ei ole mõtetu"
Ükskord kooli jalutades tulid jälle suht palju masendavaid mõtteid, neid oli suht palju...ja sis hakkas veel teine mina kh mölisema vastupidist... esimesel minal sai kõrini ja käratas:"ah ole vait juba!" Ja sis oli vaikkus...Läks umbes pool päeva mööda... ikka teise mina poolt vaikkus...Lõpuks viskas yle... palusin et ta tagasi tuleks ja midagi ütleks ja teine mina, optimist nagu ta on. oli kohe rõõmuga nõus... ma ei mõista lihtsalt...üks mina on pessimist... teine mina on optimist... ma nagu tõesti ei mõista...

Minus on tunnete segadus... ma ei taha teisi inimesi näha ega nendega suhelda... tahaks istuda üksinda enda toas lukutaga, ruloo akna ette tõmmatud..pimeduses. samas aga...tahan et keegi mind kallistaks...keegi hea sõber...aga keegi ei taippa seda... Ma tõrjun inimesi endast eemale kuigi ma ei taha seda, see ei meeldi mulle, aga ma siiski teen seda... ärge kysige miks..sest ma ei tea vastust...

Mul on unistus, et kunagi põgenen siit ega tule enam elusees tagasi... see mõte aitab mul edasi elada...Kuigi samas on kahju, sest ma tean et keegi siin jääb mind ikka taga igatsema...
"ah Persse! Elu imeb!" see on lause mida ma korrutan umbes 100x päevas, kuigi teine mina ytleb mulle sellepeale: kurat mida sa vingud, lõpeta juba ükskord see masetsemine!

Ha Ha !
mu väikevend tokkis salaja minu kunstkyyne spetsiaalse liimiga endale keskmise kyynepeale et saaks tulla ja mulle keskmist n2ppu n2idata :D
nyyd ta ei saa seda ära enam :D PARAS!!!!
sealt talle 6petus et ärgu näppigu minu asju :D

hei!
Mina jälle tsivilisatsioonis tagasi...
kusjuures... mulle meeldis pärapõrgus pajlu rohkem sest seal on vähem inimesi ümberringi...
Ma passisin kaks nädalat Muhus... suht lahe oli.. te ei arva elusees ära kus me viimasel öösel ööbisime No eks arvake... kui piisavalt arvanud olete sis ütlen õige vastuse välja sest vaevalt et keegi õieti pakub Igastahes ma sain imekombel ka tööle... Kuivastu sadamasse jäätiseid müüma... krt ma sõbranna peale nii kade... ta müüs pühapäeval 6000 kr eest jäätiseid ja palka saab 10% müügist... ma ei saanud seda raha kõigi tööl käidud päevade peale kokku kah mitte kuigi ma ei mäleta mitu päeva ma tööl käisin...mingi neli või viis päeva vist..
aga jah..muidu oli lahe ja ma ei jõua ära oodata millal ma jälle tsivilisatsioonist eemale saan aga ma arvan et see juhtub esmaspäeval (jess)
okey.. bye bye then (AITAB LOBAST!) <---see käis minu kohta =)

öösel laman suures voodis üksinda. Und ei tule, kuulan kuidas venelased väljas karjuvad ja põrgatavad korvpalli. Jälgin auto tulede varje mis voolavad mööda lage ja sis kaovad.
Hommikul läheb uni ära, kell on sis 7:00 . lähen jalutan linnapeal, õues on tunda värskete märgade kaselehtede lõhna.
Ma mõtlen, et mis mõtet on sellel kuradima elul ilma temata? aga siiski jääb väike lootus et ühel päeval, et ühel päeval täitub unistus, mida niiväga igatsed et muule ei suuda mõelda ja masendus ja kurbus matavad jälle maad, kõik tõmbub halliks ja tuhmaks...

Elas kord üks tydruk kes arvas, et keegi ei mõista teda. Ta vihkas maailma ja tahtis alati minna ja põgeneda siit kaugele ära, kus ta oleks täiesti üksinda. Teised ei lubanud tal minna, kuigi tüdruk teadis, et kõigil on kama mida ta teeb. Tema masendus kasvas nii suureks, et ta hakkas abi otsima alkoholist, mis muutis tema probleemid veel suuremaks. Ta ronis sillale ja viskus sealt otse pea ees otse vette.
See oli lõpp tema masendusele, kurbusele ja elule...

kari esimese klassi poisse tiirleb ühe nende klassiõe ümber kellel on kaks patsi.. poisid narrivad teda pipi pikksukiks, neil endal on aga põsed üleni punased. Tüdruk läheb närvi ja ajab neid vihaga taga ning mossitab seina ääres millepeale tulevad poisid üha uuesti ja uuesti...
kahju et nad nii lollid on... =D
mina oleksin tema asemel kas...
a) ...kas poistest mitte välja tenud
b)... neid karlsoniteks narrinud
c)...küsinud et: tahad ka endale patse vä?
d)...oleks nad heasse kohta saatnud

• elu on mäng mida igapäev mängime, keereldes suhelde keerises
• kord kui tuled siis tea, et ma ei oota sind enam, sest uks sinu järel sulgus, kui lahkusid siit!
• elus ei tohi alla anda, elus tuleb võidelda!
• rulluisutamine ja shokolaad on nagu narkootikumid, millest jääb kergesti sõltuvusse ja millest on raske loobuda!
  

Tõuseb nüüd tuul
ja jälle leian oma huuled sinu suult
juba väljas paistab kuu
nii kollane ja suur
nagu vana puukuur