väga raske on elada kui sa ei suuda vaikkida, ega ka rääkida mis su sees tglt toimub... nagu ma seda isegi teaks =D mingi segadus on... totaalne häving... see mu mingi uus väide..või nagu parasiitsõna...ma ei teagi kust mul need väitted ja väljendid tulevad...
elu on imelik..mul on pidevalt tunne nagu kohe kohe ärkaksin unenäost ja kõik oleks jälle tavaline ja igav... ma kardan et mu elus tuleb jälle mingi krahh või asjandus mis mu elu sassi lööb...kasvõi järgmine masendushoog aga ma loodan et seda niipea ei tule.
ma tean mida ma elult tahan, aga see kõik tundub nii kättesaamatu ja ma kardan et mu unistused purunevad yhel päeval ja ma kaotan mõtte elada...
ma olen laisk, ja ma vihkan ennast sellepärast sest ma ei suuda ennast muuta kuigi tahaksin. on palju asju mida ma tahaksin aga ma lihtsalt ei saa, kuigi lootus on ja jääb. aga mis saab siis kui lootus yhel päeval kaob? siis on kõik läbi...