Oli mai keskpaik ja sadas paduvihma. Me otsisime kohta, kuhu varju joosta, kuigi sellest ei oleks enam eriti kasu olnud, sest olime mõlemad juba niigi läbimärjad.
Lõpuks me leidsime ühe vana mahajäetud telefoniputka ning läksime sinna sisse. Seisime seal vastamisi surutud ning kuulasime vihma pekslemist vastu katust. See kõik tundus kuidagi nii imelikult hea ja mulle hetkeks tundus, et aeg on seisma jäänud. Sel hetkel ma soovisin, et see ainus hetk kestaks igavesti...