Vihma sadas, olime vaid sina ja mina. Me seisime üksteise vastas, kõvasti teineteisest kinni hoides. Ma kardsin sulle otsa vaadata, sest ma ei teadnud, mis järgmisena juhtub.
Me seisime tükk aega vaikides, ümberringi oli kõik vaikne, ainult vihmapladinat oli kuulda. Lõpuks leidsin ma sinu huuled enda suult. Kuumad, pehmed, mõnusad, lihtsalt võrratud... Nagu esimene ideaalne suudlus, mida oled eluaeg oodanud.
Varsti kuulsime lärmi ja üks tädi sattus meile üllatunud näoga peale. Me ehmusime ja pistsime jooksu, endal tohutult õnnelikud näod peas....
Leidnud uue varjupaiga, tõmbasid sa mu tugevalt enda vastu ja suudlesid mind veel. See oli nii paganama hea, et mul oli tunne, et midagi muud ei peale meie ei eksisteeri. Ainult sina ja mina... meie... Mulle tundub et me olime seal terve igaviku, aga see igavik oli seda väärt... See kord ei unune iial... See on igavene, igavene mälestus sinust ja minust..meist...