Päike pasitab, mina passin toas.. Masendav!
Samas ei ole midagi teha ka, kui üksi ei viitsi õue minna ja sõpru pole. =/
Sad, isn't it?
Lõppkokkuvõttes olen ikkagi ise süüdi, et ei taha ennast koguaeg teistele kaela toppida ja pinda käia, et davai lähme nüüd õue või teeme nüüd midagi lahedat...

Mul nagu ei oleks elu... =/

Tegelikult ma ju tean, et mul on sõbrad, aga vahest ma lihtsalt tunnen, nagu mind ei eksisteeriks, sest alati pean mina ise kõiki torkima. Tahaks ka, et keegi mulle ISE hellaks ja kuskile välja kutsuks vms.

vb olen ma lihtsalt ülekohtune?

Tahaks nädalaks täiesti ära kaduda, vb isegi kaheks. Selle ajaga saaks mõtteid koguda, kirjutada, õppida, paranoiatseda ja palju palju muud. Paranoiatsemine ajab hulluks, aga küll see mind kahe nädalaga ära tüütab, nii et enam ei viitsi lihtsalt mõelda ja kõik oleks jälle ilus, kena ja rahulik.

Vahest õhtuti on lihtsalt tunne, et tahaks täiest kõrist röökida, karjuda, nutta ja ma ei tea mida kõikke veel. Ma isegi ei tea miks. Olen ma psühh? Arvatavasti mingil määral jah, aga siiski..ma ei tea miks ma seda hala siin hetkel üldse kirjutan..mõttetu..vb suurest igavusest ja suurest karjest tähelepanu järele? Ma tõesti ei tea. Sotsiaalpsühholoogia loengus õppisime, et inimene ei pruugigi alati teada, miks ta midagi teeb. Aga noh järelikult on siiski mingid omad põhjused kuskil sügaval hingesopis, sest mingi põhjus peab ju siiski olema.

Tihti ma mõtlen ja kardan, et ma keeran ise enda elu p*rse. Kasvõi selle ärakadumisega. Kunagi ei või ju teada, mis juhtub...

Ma vihkan seda karjuvat painavat vastuolulisust, mis minus on, aga ma ei saa sinna midagi parata!