Täna on taevas selge ja pilvitu, siit on näha kõike ja kõikjale. Vaatan alla, all vuliseb oja, mille juures mängivad kaks poisikest. Vaatan veel natuke aega ja arutlen endamisi, et mis tunded neid valdavad. Nad paistavad nii õnnelikud ja muretud, nagu neil üldse muresid poleks. Vaatan neid veel ja mõtlen tagasi oma kadunud elule ja lapsepõlvele, ohkan sügavalt ja muutun kurvaks.
Järsku tõuseb tuul ja hakkab hämarduma, vaatan kõrvale ja näen enda poole tulemas tumedaid pilvi, mis tulevad mu silme ette nagu mustad paksud kardinad-on saabunud torm. Juba ma näen esimest piksenoolt sähvatamas ja kuuldub ka vali tume kõmin. Võpatan, mõtlen mis edasi teha. Kõikjal on pime ja jahe. Uinun pilve peal.
Hommikul äratab mind ere päiksekiir, mis hellalt mu põske paitab. Taipan, et algamas on uus ilus päev. Vaatan alla, et näha, kas seal on kõik korras peale eilset tormi. Märkan, et üks puu on murdunud ja lebab kurvalt maas. Oja vuliseb ikka lõbusalt edasi nagu tal üldse muresid poleks.
Täna on taevas selge ja pilvitu. Siit on näha kõike ja kõikjale. Olen hing pilvitus taevas.