http://www.youtube.com/watch?v=lwlogyj7nFE

"Sometimes I feel like I don't have a partner
Sometimes I feel like my only friend
Is the city I live in, the city of angels
Lonely as I am, together we cry"

Kardsin veits tänast zooloogia praxi, sest pidime hakkama täna kärbsevastset lahkama vms.. Õnneks polnudki nii hull...
tuli teha nii, et pigistad tagumikust seda laipa ja siis haarad pinsettidega "mouth hooksidest" kinni ning tirid seedeelundkonna välja, loputad ära ja siis mikroskoobi alla. Järgneb joonestamine ja juurde kirjutamine, et mis miski on. Head preparaati oli suht raske saada.. :/
Teine preparaat oli tagumistest õhuavadest..Selleks tuli maha lõigata õhukene kiht tagumikust, et oleks hea mikroskoobi all vaadata.
Ainus miinus oli see, et neid on raske nüsida...sitked on :P

Ma tean, et see jutt kõlab kohutavalt jne jne, aga see ongi pooleldi mu soov, et jälgida teie reaktsioone! :D

Ärapõlatud
leidmata lapsed
väiksed inglid laterna all

Odavas odööris
kommionud
kusagil pimedal tänavas




Eva Rüütel

Jõudsin kooli kell 12:30. Hetkel on kell 14:57 ja ma istun ikka veel ukse taga, oodates enda korda botaanika eksamile. Ma isegi ei jõua enam õppida ega korrata, sest aju on nii koos ja kõik taimesugukonnas koos oma tunnustega peas sassis. :/

Olen eksinud surnuaeda, ei tea kus on mu kodu, lumi on maas ja hakkab juba vaikselt hämarduma. Eemal on kirik, mida lähemalt kirjeldada ei oska, aga pilt on mul silme ees. Lähen sinna, lootes abi leida. Alguses ei ole kedagi näha, kuid järsku ilmub mu selja taha munk, kes ajab judinad peale. Võib-olla selle pärast, et tema iiristes puudub värv, need on ühtlaselt hallid ja mitte midagi ütlevalt tühjad: ta on pime. Tema kõrval seisab üks venelane ning suhtlemine käib inglise ja vene keeles, kuigi ma eriti viimast ei oska.

Järgmisel hetkel leian ennast põgenemas üle haudade ja laipade. Poen läbi augulise traataia ning jooksen kogu hingest: saaks ainult kaugemale! Näen eemal maja ning jooksen sinna peitu, üles vaadates näen varisemisohus katust.

Küüned on katki, kops koos, täielik paanika, kodu ei leia endiselt üles. Vähemalt raputasin vist need värdjad maha, mis iganes nad ka ei tahtnud…

Vaatamata kellaajale (0:41), pean ma millegi loomingulisega tegelema. Ma lihtsalt pean! Tunne on selline...

Ja jälle tahaks ma midagi kirjutada, aga ei tea mida. Ometi on nii palju öelda! Või peaksin hoopis vaikima? Ah krt, kes seda teab! Nagu Vennaskonna "Õhtud Moskva lähistel" sõnad:"Raske kõnelda, raske vaikida, kõigest sellest, mis südames."

Inimesed on ikka mõnusad noliferid, mina kaasaarvatud. Isegi jõulude ajal passivad MSNis ja facebookis.. Aga noh..mis muud ikka teha on? Ega koguaeg ei istu ju perega laua taga ega aja praadi ja verivorste näost sisse.

Just nüüd hakkasin ma kevadet ja suve ootama! Lihtsalt tuli selline igatsus peale. Eelmine aasta ei olnud mul mingit igatsust...okey, lõpupoole tuli!

Tahaks midagi lahedat teha. Nt veeta ülilahe nädalavahetus koos sõpradega. Kahjuks pole hetkel väga aega, sest peab hakkama tuupima eksamiteks.. Esimene eksam on botaanika, mis toimub juba 3 või 4. jaanuar. Ei taha üldse mõelda eksamitele! :/

Peaks lugema enda isa raamatut "Hetk", et ennast õppimise asjus joonele saada. Seal vist räägib ka mingist enesemotivatsioonist vms..ple väga süvenenud, aga sisukorras tundus olevat sellekohaseid teemasid vms.

If the accident will!

Täna tuli kohutav tahtmine uurida Osmussaare saare kohta infot. Kunagi ammu aastaid tagasi sai seal käidud, aga see saar on hakanud uuesti mu peas mõlkuma sellest ajast peale, kui me seda Nõva rannast üle mere nägime.

Mõnus on kiikuda pimedas lastemänguväljakul Kalev SPA taga mingisuguse ümmarguse võrkkiigega, juua Fizz splitserit ja süüa kõrvale Gouda Black juustu...

Ma hakkan vaikselt juba ära harjuma, et ma pean arvestama enda elus ainult iseendaga. Noh asjades, mis puudutavad mind ennast...Ah ma ei oska ennast jälle väljendada :D

Ühesõnaga... jah...

Elu on nii palju lihtsam: pole tülisid, ple probleeme.

Kuidas teie käituksite või mis näo teeksite, kui näeksite öösel kell 23:30 riigikogu ees kahte isikut: tüdrukut pidžaama pükste ja veinipudeliga, kes koguaeg naeratab ja tundub omas maailmas viibivat, ning poissi kes mängib kidrat, nagu see oleks kogu tema elu ja hing?

Mõnus on istuda hommikul sügiseses jaheduses maja trepil keset pärapõrgut, juua kuuma piparmünditeed ja vaadata kaugusesse suurele põllule.

Hetkel passin koolis ja mul on jälle umbes kaks tundi vaba aega... Ma ei mäletagi, mida ma siia kirjutada tahtsin...ennem oli mõte olemas...

Vahest tahaks lihtsalt midagi kirjutada, et mõistus päris sõlme ei jookseks. Kui ainult teaks mida kirjutada. Nii palju oleks öelda, aga ei oska ja ei tea.

Kas Sina mäletad, mis tunne oli väiksena jalgrattaga sõita?

Mina mäletan küll...

Täna viimast päeva Pärnus. Kolme päeva jooksul olen ma näinud vähemalt viite tuttavat. Vesi on soe, ilm mõnus, kahjuks on mul räme nohu, mis asja veits ära rikub.

Kohale saime häälega, tagasi lähme rongiga, sest ei viitsi hääletamise jaoks linnast välja kõmpida. Hääletamine on tore - säästab raha! :D Me säästsime sellega 63 kr ja kui tagasi kh hääletada, oleksime kokku säästnud 126 kr.

Leidsime vanalinnast hea odava baari, kust saab normaalse raha eest kõvasti kõhu täis. Praad maksab u.60 kr, seljanka 20. Sattusime sinna esimest korda, kui kogu meeskond pidas koka sünnipäeva. Kari tüdrukuid tantsisid Jüri Homenja saatel ja laulsid kõiki laule kaasa :D see oli väga kummaline. Järgmine päev läksime jälle sinna sööma ja endiselt tuli kõlaritest Jüri Homenja...

Silver joonistas endale rannas kõhu peale päiksekreemiga smile'i. Ülejäänud kõht ja rind põlesid tal punaseks ja nüüd on tal kõhu peal valge smile! :D See näeb lihtsalt koom välja :D Kui ma hiljem viitsin ja Silver lubab, teen ma sellest pilti ja panen ülesse siia! :D

Ma oleksin tahtnud eile täiega võrkpalli mängida, aga mul pole palli ja kellegi juurde ei julge kh minna ja küsida:"kas ma võin ka mängu tulla?", sest ma nii koba ju :D ma ei oska mängidagi, aga õudne tahtmine on küll. Oleks mul raha, ostaks ise palli! Aga jh, raha pole, seega peame läbi ajama Elise ostetud 25. kroonise sulgpalli komplektiga, mille reketid on s*tad ja pallid lapergused :D

Täna hommikul Postimees online'i lehitsedes, avastasin häiriva asja: mõned reklaamid on täiesti kohatud. Õigupoolest ei ole sellel konkreetsel reklaamil viga midagi, on ju tore, et korraldadakse heategevusprojektse jms, aga selle tegi kohatuks Anu Saagim.
Reklaam ei läinud kokku selle artikliga, sest juttu oli kuidas kaitsevägi esitles 3D formaadis reklaamklippi ja kõrval oli sõduritest pilt, mis tundus olevat nagu sõjatandril vms. Kerisin natukene allapoole, et hakata huviga artiklit lugema, aga mu tuju oli kohe kadunud, kui nägin Anu Saagimit ilma aluspesuta eputamas, nagu oleks just tema ilma oma aluspüksteta ja tuule poolt üles kergitatud kleidiga see, kelle pärast peaks osa võtma heategevusprojektist. Mind paneb see lihtsalt ahastama, kui maitselagedad on inimesed.

Siin pilt sellest artiklist ja reklaamist.