Jutus on iva.
Jutukese leiate SIIT
Ütlesin kliendile (meessoost) tere, tema vastas mulle prantsuse keeles "Bonjour". Aitäh asemel ütles ta hiljem merci. Hetkel mõtlen, et kas ta tegi niisama nalja mu põriseva R'i pärast või olen ma liiga paranoiline?
Päev otsa peale inimestega suhtlemist jõuad koju ja tunned ennast väga üksikult. Kuidas see üldse võimalik on?
Jalatallad valutavad meeletult, ei tea kuidas ma homse päeva vastu pean...
Kõrvaklappidest tuleb täisvolüümil "All That Remains" ja mul on täiega kama, kui ma enda klapid läbi peaksin laskma, sest...
1. Mul on autos karjuvast Eesti hip-hopist kõrini
2. All That Remains on s*taks hea
3. See on mu mp3 playlistis ainus esitaja, kes suudab üle röökida auto kõlaritest kostvast muusikast.
Mõtlesin üle pika aja kirjutada elust ja olust.
Kell on 10.32 ja praeguseks ajaks olen ma koolipeal näinud juba kolme vana tuttavat: 2 endist klassivenda ja 1 niisama sõber/tuttav. Üks endistest klassivendadest istub minu ees, aga senini pole ta mind veel ära tundnud :D. Päris lõbus on!
Ma tahaks elada niisama tuksuvas vaikuses, sest mu mõtted üritavad mind hulluks ajada ja reostavad mu pead nagu prügikasti.
Tsitaat
„And even if wars didn’t keep coming like glaciers, there would still be plain old death.“ Kurt Vonnegut „Slaughterhouse-Five"